Heiastusi perifeeriast ühe rändnäituse kiiluvees

Piirid, huumus ja kultuuritsölibaat

Kõik suured impeeriumid, millel oli ühine piir rändrahvaste, barbaritega, asustasid oma piiridele nondesamade rändrahvaste ja barbarite hõime, palgates neid piirikaitsjateks, kaupmeeste julgestuseks või tõlkideks. Nood hõimud ja nende asundused moodustasid kultuurilise kakskeelsuse vööndi, mis tagas kontakti erinevate maailmade vahel. Samasugust piirifunktsiooni täidavad mitmesugused kultuurilise segunemise punktid: linnad, kaubateed, piiripunktid. Piiridel elasid nõiad, tähetargad ja õnnelikud inimesed.

Piirid eksisteerivad ka väljaspool kultuuri. Piirid on nii looduslikud kui ka inimtekkelised. Looduse ja üksikisiku kokkupuuteks on meie ajal saanud vanavanemad, maakodud, suvilad, riigimetsa matkarajad ning pagemised kõnnumaadele või avamerele.

Linnades on hüljatud tehastesse moodustunud kultuurikvartalitest ja kunstnikekolooniatest moodsa aja kloostrid. Iharad, ent siiski endasse sulguvad süsteemid. Elav soov ennast mingi piirini taandada või isoleerida – luua enese ümber ruum ideedest ja inimestest, mis pakuks kaitset kommunaalporno eest. Teisalt sööb sellistesse kohtadesse kuhjuv kultuurihuumus ajapikku iseennast. Kunstnikele järgnevad kaupmehed, vahendajad ja finantshaid. Viljakalt pinnalt kerkivad kohvikud, poed ja vaba vaim saab salamisi külge vääntaimena kägistava hinnasildi, avangardist koorub dekadents. Tinglikult toimib siin sama protsess, mida tuntakse bioloogias ökoloogilise lõksuna – mõnele liigile eriti soodsates tingimustes hakkab see liik vohama; elurikkus täieneb ning järgnevad uued liigid, parasiidid ja kiskjad. Pidu saab otsa kogu eluks vajaliku ressursi lõppedes. Nii vohav liik kui ka sellest toitunud laiem ring kukuvad kokku ja toiduahel lakkab olemast. Ellu jäävad vaid need, kes on tõrjutud või lahkunud kaugematele äärealadele, kohastudes ühtlasi eluks vähemsobilikes ja varieeruvates tingimustes.

Kultuuri piirialadele liikudes ja epitsentritest eemaldudes keskkond muutub. Harjumuspärane ja turvaline linnamaastik taandub. Valgustatud tänavad asenduvad pimedate kujade ja niiskete sisehoovidega. Kaugemale rännates kerkivad meie ümber äärelinnade kodusoojusvabrikud, nende taga põllumajanduskõrbed ning klassikaliselt ilusad, ent elutud majandusmännikud. Kuskil veel kaugemal on luhaservadeni ulatuvad sammaldunud ja poolmetsistunud õunapuuaiad. Nende taga aga laiguti puutumatu loodusmaastik – sood, rabad ja põlismetsad.

Merle Kasonen. Tallinn, 16/06/2014 09:22

"Mõlema näituse puhul (Hobusepea ja Mardu) olid esmasteks impulssideks koht ja aeg. Hobusepea näituse puhul tuli üleskutse näituseks ETDM-i poolt, et pakkuda Põhjamaade ehtetriennaali „From the Coolest Corner“ avamise ajaks veidi tummisemat kohaliku ehtemaastiku ülevaadet. Gram haakus ideega, teostades tegelikult juba ammuse soovi teha näitus selles suurepärases, kuigi lagunevas ja trööstitus vanalinna sisehoovis. Sisehoovid on alati peidus, ent seda magusamad pärlid avastamiseks. Teha näitus Mardul oli tegelikult juba eelmise aasta plaan. Algselt mõtlesime kahte erinevat Grami näitust teha, ent alustades "Ümber nurgaga" Hobusepeas nägime potentsiaali ja võimalust erinevate keskkondade võrdluseks. Saime aru, et selles peitubki näituse põhiolemus. Vorm kujunes tööprotsessi käigus väga loomulikult. Kujundus ja asukohad on nende näituste puhul olnud algtõukeks ning inspiratsiooniks, näituse teemaks. Ehted on loodud täpselt nendele näitustele ja nendesse keskkondadesse. Harva, kui ehted ja keskkond nii tihedas koostöös on nagu antud juhul."

Nii me kõõlumegi kultuuri ja looduse piirimail. Perifeerias. Linakaupmeestest ja viinameistritest alguse saanud rahvuse, õitsengu ja kirjaoskuse lätetel, kus kunagise külakoolimaja võsastuval haual peab harva veel keegi kõnesid ja neidki murdes, millest vähesed midagi mõikavad.

Metsast ja maastiku lingvistikast on viimati kõneldud palju. Ka kirjutatud.

Aianurkadesse sigineb jälle kompostihunnikuid ja üha rohkem märgatakse äärelinnade taramulkudes õhtuti liikumas siile. Ehk on need ürgsed ööloomad hapnikuta jäävas ühtlustuvate värvidega maailmas märgid sellest, et kätte on jõudnud hetk, kui meid toitva ökolõksu klamber pauguga kinni lööb? Äkki on kõik sisukad vestlused kohvikulaudade taga kulisside ja geograafiliste punktide kiiresti vaheldudes mitmes keeles maha peetud, nende mõtete värv luitumas ja sestap ka see teravam tähelepanu kitsikusest aetuna metsa pagenud liigikaaslaste vastu? Äkki peitub seal eluspüsimise saladus?

Piirialadel elamine ja perifeeria tundmine on tsiviliseeritud nomaadi privileeg ja võti ellujäämiseks. Inimkontaktide rohkus ja mõtete paljusus toidab loomingut ja kiirendab ideede teostumist, kuid samavõrra võib info rohkus olla mõtete realiseerumisel takistuseks. Rääkimata sellest, et kaovad kontaktid ja oskused loodusest inspiratsiooni ja toitu ammutada. Ahvatlusterohkus, konkurents, ajapuudus ja stress. Taandumine linnakeskkonnast annab julgematele vabaduse keskenduda pisidetailidele.

Halli varjunditesse seguneb ajapikku uusi toone: mida kauem me puukoort vahime ja sellel leiduvale kihavale elule ja kaasnevatele lõhnadele nimesid ja mõistetavaid tähendusi oskame anda. Äiksejärgses kevadhommikus õhust aimduv kerge formaliin tekib osooni ja sire säärsambliku koosmõjust. Poleks arvanud, et lisaks kõigele on need ka väga puhta elukeskkonna indikaatoriteks.

Kultuuritsölibaat ja üksindus on teadlikud valikud, milles teravduvad meeled ja selgineb ümbritseva olemuslik tuum. Kas ja kuidas sellest kõnelda, on iseasi ja vahest tekib küsimus, kas või miks peakski. Mitte ilmaasjata ei eralduta paljudes konfessioonides üksikkongidesse ja kaljukoobastesse ega anta vaikimisvannet – olemuslik on sõnadesse panduna vahel nii lihtsakoeline, et sellest asjassepuutumatutega kõneldes tuhmub ka kõige pühama meelekindlus ja vägi.

Igasuguse keskkonna kodustamine ja ühiste loetavate märkide leidmine põhineb kogemusel. Ruumi ja kultuuri kogemine on seda mitmekülgsem ja tervem, mida vahetum on kontakt ümbritsevaga. Mida mitmetahulisem on kogemuste hulk, seda viljakam ja kõnekam on looming. Eemaldudes kultuuri epitsentritest, meediasfääris toimuvast mõtete kordustest ja pidevast teineteise tsiteerimisest, paljastuvad inimese tõelised teadmised, nende üdi ja olemus. See kogemus võib olla põgus ja hirmutav või kõikehaarav ja lummav.

Hirmu või siis lummuse sääb inimese valmisolek muutunud ümbruses enesega hakkama saada. Kõrgenenud vererõhk kõrvus kohisemas ning toos märgi tikke taskus on punktiks, kus tihti loobutakse, pöördutakse tagasi sooja auto ja õllepurgi juurde või vastupidi, tungitakse edasi veelgi kaugemale. Inimhinge maastikud on samavõrra ebamugavad ja ootamatusi täis kui perifeeria – jäätmaad ja põlisloodus. Haukamata võib joobuda ainuüksi kärbseseente ja kõrval pajuvõsas hingeldava metskitse lõhnast. Mure märgade jalgade pärast ja kange naps sellisel hetkel on märk konditsioneritud kontoris sisseistutud mugavusest ja nüristunud meeltest.

Merle Kasonen. Tallinn, 16/06/2014 09:22

“Hobusepeas märtsikuus õues ehtenäitust teha oli paras väljakutse. Ilmastik ning turvalisus esitasid kujundusele omad tingimused. Kui olime jõudnud kasvuhoone ideeni, loksus kõik paika ning näituse kujundamine sinna keskkonda tuli juba väga loogiliselt. Tahtsime hoida asja õhulise ja kergena, et pearõhk oleks ehetel, mitte mööblil. Usun, et see õnnestus. Nüüd Mardule jõudnuna töötab kasvuhoone jällegi väga hästi ümbritseva loodusega kaasa. Loodetavasti on näituse lõpuks loodus jubatugevalt sekkunud.”

Ootamatused on inspireerivad. Kuid seda loomulikult vaid siis, kui märgid piiril kulgejaile on arusaadavad ja üheselt loetavad. Ilma püsikindla märgisüsteemi ja kogemusliku taustata muutub keskkond ohtlikuks ning pikas perspektiivis lähevad eluhoidvad detailid tõlketa kaduma. Ööviiuli fotost saab lihtsalt ilusa valge lille pilt ja jalutuskäigust märjaks saanud vanad saapad haisevad niisama, ilma et meenutaks raiesmiku vaarikatihnikust äsja lahkunud karu lemu. Kahju, sest nii ei kangastu meile ka fotot vaadates ööviiuli lõhn kui armkerge pestud inimnahk, ega vaigista haisust tulevat vastikustunnet kunagist kohtumist meenutav rakumälust taastõusev adrenaliin. Asisemalt lähenedes ei oska me ära tunda ei kutset elu jätkamiseks, mürki ega surmaohtu.

Ääremaal elades oleme sunnitud loobuma ja tegema valikuid. Keskkond kisub meid välja mugavustsoonist, kannustades keskenduma olulisele – loomingulisuse najal elus püsimisele. Seda nii isiksuse kui sootsiumi tasandil. Selline kogemus on rikastav.

Helide maastik meie ümber on pidev ja lakkamatu. Iseasi, kas ja kuidas me enda ümber olevat tõlgendame. Kord tuulisel talveõhtul ühe Belgia vanahärraga Mardul niiduservas seistes üllatas ta mind oma küsimusega: “Kas siin kuskil lähedal on raudtee?” Jäin hetkeks kuulatama ja olin segaduses. Lähim raudteejaam on pea 30 km kaugusel ning sel hetkel valitsenud tuulesuunda arvestades ei saanud sealt meieni kostuda ühtki heli. Ei kostu seda heli ka tuulevaiksel selgel talveööl, kui maastikus liigub igasugune müra pea sama kiirelt kui vee kohal. Aimasin, kuid palusin tal viidata heli suunale ja olemusele ning sain hetke pärast kinnitust, et rööbaste ja mootori müra meenutas talle tuule kohin kuuseladvus. Eeldus, et inimtekkelised helid on esmased ning kõik muu teisejärguline, saab omane olla vaid neile, kes on sündinud inimtekkeliste helide keskel.

Ruumikogemus ja selle vahendamise värskus seisneb võimes siduda erinevaid meelepuhanguid ootamatul ja loetaval moel. Heli ja ruum võivad olla kaemuslikud ja kõnetavad, kui neis peituv on arusaadav. Lugemisoskus on oluline. Samavõrra oluline on kuulmis- ja haistmismeele teravus ning vastuvõtlikkus kogu ümbritseva suhtes ning võime ümber häälestuda ühest maailmast teise.

Jan Skolimowski, Vantaa, 13/06/2014 09:18

“Hoi,

Istun siin lennujaamas ja üritan omalt poolt paar rida kirjutada. See on ipadiga toksitud, ilmselt vigu tais ja ilma tapitahtedeta. Seal, kus muidu aru ei saaks, sinna panin ikka täpid juurde. Lisaks ma pole oosel karvavordki maganud –loodan et see vabandab mind valja, et tekst on nagu on.

Koha valis Gram – Hobusepea 2 hoovi. Meil paluti moelda, kuidas ehted hoovis eksponeeritud oleks. See on nii kaunis peidetud hoov, et ukskoik mis sinna planeerida, hoovi enda algne olemus peaks säilima. Arutasime büroos erinevaid variante, kuni lopuks joudsime kasvuhooneni. Uhelt poolt terviklik ja lakooniline vorm, teisalt materjal – kirgas klaas, mis muudab ta umbritsevas keskkonnas pea olematuks. Nii sailitab oma koha hoov voi Soomaa puutumata loodus. Samas on kasvuhoonel ka praktilise poole pealt vajalikud omadused – varakevadel planeeritud välinäituse puhul tuleb arvestada heitlike ilmadega. Nii ka juhtus. Nädalapaevad kattis kasvuhoone katust lumi. Haprad ehted aga sailisid. Ja lopuks heietuse vallast – on ju Gram justkui hulk noori tärkavaidõisi, mille kasvulava kasvuhoone on. Sisemine valjapanek jatkas valimise vormi ideed – voimalikult õrn ja õhuline. Selleks pidi valgustus olema markamatu lahendusega, kuid samas looma piisava valguskuma hämaral ajal. Ehete ülespaneku lahenduse trosside abil leiutasid Grami tudrukud ise. Hea lahendus, mis haakub hasti ruumikujunduse tervikideega. Meie poolt vaadates oli näituse kujundus orgaaniline kulgemine. Gram usaldas meid ja motles kaasa. Tervik valmis koostöö tulemusena. Lisaks oli neil hulk haid sopru, kes aitasid erineval moel. Nad on minu arust haruldane kooslus uskumatu energiaga, mistõttu oli au ja rõõm nende näitust kujundada.”

Perifeerias toimuvast osa saada ja siin midagi (taas)kogeda või luua võib olla veendumus ja tõsiolev teadmine samavõrra, kui ta võib olla edevus. Olla osaline milleski näiliselt hämaras, ürgses ja mullahõngulises on privileeg ja võimalus oma positsiooni ülejäänud sootsiumi silmis esile tõsta. Niisamuti on siin võimalus ennast taandada. Loobuda enesekesksest maailmapildist ja pihustuda kultuuri ja looduse piiril lokkavasse mitmekihilisse tervikusse. Kõneleda tõeliselt ülevast ilma häbi ja piinlikkustundeta.

Epiloog

Kunagi Kunstiakadeemias Kaia Lehari loenguseerias kätte hakanud raamatust “Nukker troopika” on mulle kummitama jäänud see allolev vabatõlkes lõik:

⁴

Mingil kummalisel moel kerkib too tekstijupp ikka ja jälle erinevates kontekstides üles ja loob selgust. Nii ka nüüd. Piiridel kõndimine, perifeeria tundmine ja selle omaks pidamine on ürgomane oskus. Sama esmane, nagu me peame enda külge kuuluvaks ja asendamatuks suurt varvast või kuklakarvu – me ei mõtle neile tihti, kuid nende võimalik puudumine ja vägivaldne eemaldamine tekitab meis õudu.  

¹ Jaan Kaplinski "Pessimisti mõtteid kultuuri tõkestamisest". http://jaan.kaplinski.com/new/kultuuritõkestus.html

² Priit Kalev Parts "Ürgne rahulejätt. Laiskus, kojujäämine ja ökoloogia". Ööülikool, ERR

³ Viivi Luik "Kõne koolimaja haual". Kirjastus Tuum 2006

⁴ Claude Levi-Strauss "Nukker troopika" ("A Word on the Wane"). Tõlge eesti keelde kirjastuselt Varrak 2001

Mardu on Soomaa vanimaid põlistalusid http://mardu.ee/

GRAM ehtekunstistuudio http://www.gram.ee/

KAMP arhitektid http://www.kamp.ee/