Kõdupuit, väärtuslikud elupaigad ja iseolemise hindamatu väärtus.

RMK plaani ulatus ja tolles ülal viidatud artiklis kirjeldatavad töövõtted on aga tekitanud küsimusi planeeritavate töövõtete mõjust vanadele loodusmetsadele. Murejutt säästliku metsamajandamise kuluaarides ja erialaringkondades ei käi niipalju hõlpsasti ligipääsetavatest sirgetüvelistest majandusmetsadest, vaid muret muret tekitab hoopis RMK plaan võtta matti Eesti metsade sellest osast, mille väärtused pole läbi inventuuride ja seaduste kaitsvatesse piiridesse seatud. Ehk jutt käib hulgast vanadest loodusmetsadest, osad neist ka rahvusparkides ja kaitsealadel.

Ma ei ole metsanduse ega looduskaitse spetsialist. Ma olen lihtsalt huviline, kelle koduaia taga juhtub olema üks Eesti suuremaid raietest vähesel määral häiritud metsatükke. See RMK uue kavaga osaliselt raiesse planeeritud metsatükk asub Soomaa rahvuspargis Mardu sihtkaitsevööndis Öördi raba ja Tõramaa jõe vahel – halvasti ligipääsetav ning läbitungimatu padrik, kus suvel rõkkab lisaks linnulaulule verejanuline sääsekoor. Selle metsa halva ligipääsetavuse tõttu on sinna metsamassiivi jäänud salkasid, mille vanus ulatub paiguti 120 ja 150 aasta kanti. Suuremat osa sellest metsast kaitseb rahvuspargi kaitsekorra järgi paiknemine sihtkaitsevööndis. Ja mulle see mets meeldib. Meeldib nende ebamugavuste ja saladuste pärast, mida ta endas kätkeb.

Keskkonna iseväärtus

Olen mõelnud, et kuidas seletada oma peamiselt linnas elavale sõpradele nende ebamugavalt läbitavate ja tavapilgule hirmutavate, kõdunevate ja tormimurrust “risustatud” metsade väärtust ja ilu ning miks need alad minu silmis võiks jääda raietest puutumata ka tulevikus.

Üks variant metsa väärtust mõõta on rahas. Kuusepeenpalgil 66,58 €/tm, lepapalgil 39,33 €/tm, lepapeenpalgil 28 €/tm. Samas, kuidas panna rahasse ümber kogu seda hoomamatut tervikut, mida vana loodusmets endas kannab? Selliste väärtuste hindamiseks ei ole täna ühtegi head ja lihtsat valemit. Lisaks rahale on muidugi variant viia inimesed käekõrval seda rikkust vaatama, kuid milline sõber sunniks teid seisma pahkluuni märjas kõdus, vööni ulatuvates sõnajalgades, verejanuline sääsepilv kõrvus undamas?

Üks hoomatav ja mugavam võrdlus, mis selle kõige kõrvale kerkis on väljakujunenud vanad linnaasumid versus uusarendused ja getostuma kippuvad paneelelamurajoonid. See on pilt, millest me kõik enam-vähem üheselt aru saame, sest ca 70% eestlastest elab täna linnades või linnalähedastes asulates.

Linnades on vanad õdusad väljakujunenud asumid (tihti ka kõdurajoonideks kutsutud) koos oma kaupluste, kõrtside, hoovide, parkide ja lasteaedadega ning nende vastandina siis mõnevõrra kõledad põllukülad või paneelrajoonid, kuhu õdusus ja elu tuleb põlvkondade kaupa väe ja armastusega sisse kanda. Tihti kajastub see õdusus ka kinnisvara hindades. Ikka õdususe kasuks. Kui hoomatav puidu rahaline väärtus välja jätta, on metsadega sarnane lugu. On ülalkirjeldatud vanad elurikkad loodusmetsad ja on majandusmetsad, mida inimese soovi järgi istutatakse, külvatakse ja lõigatakse sõltuvalt majandaja eesmärgist ca 50/90 aastase intervalliga.

Majandusmetsades peavad inimese pideva sekkumise tõttu ca 50/90 aastase intervalliga seal muutuvate olude sunnil vastu vaid üksikud kiirelt kohanevad liigid. Kiirelt siis metsa mõttes. sest metsas käib aeg omasoodu. Vanades loodusmetsades on aga kujunenud kordades suurem elurikkus, mis on tinglikult võrreldav ilma suurte lammutustööde, tulekahjude ja sõdadeta läbi põlvkondade kujunenud värvikate inimasumitega – meil tinglikult ehk näiteks Tallinna ja Tartu vanalinn, Kalamaja, Karlova, Lahemaa ja Muhu saare rannakülad. Ka sõdadest puutumata Toscana ja Connemara külad ja väikelinnad sobivad siia võrdlusesse hästi, kui kodustest näidetest peaks väheks jääma.

Metsa ositi majandada ja raiuda on vaja. Seda on alati tehtud. Kuid ekslikult kirve alla läinud vanadele metsadele omast liigilist koosseisu tänaste metsamajandamise võtete juures taastada on sisuliselt sama võimatu, kui ehitada üles näiteks barokne Narva vanalinn koos sinna juurde kuuluva usutava õdususe ja sajanditepikkust traditsiooni omavate elanikega.

Keskkonna iseväärtus on põhimõte, et keskkond on väärtus per se, olenemata selle otsesest ainelisest või mitteainelisest kasust inimese jaoks.

In dubio pro natura – kahtluse korral otsusta looduse kasuks.

Looduskaitseseadus ja rahvusparkide kaitse-eesmärgid ütlevad muuhulgas, et: Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Ühtlasi tasuks märkida, et määramatuse arvestamine keskkonna kasuks on majanduslikult mõttekas. Ebakindlusega varjatud potentsiaalselt pöördumatute tagajärgede korral on kasulik säilitada tagasitee – jätta looduslikud alad puutumata seniks, kui on kogunenud piisavalt teadmisi.

Selmet on uues arengukavas järgmise viie aastaga kasumit poolteist korda kasvatama ärgitatud RMK võtnud sihikule ka need metsad, mis põhjusel või teisel on Soomaa rahvuspargis jäänud kaitsvast sihtkaitsevööndist väljapoole. Ja vaatamata aastatepikkusele teadmisele andmete puudulikkusest ning täiendamisvajadusest on ka kaitseala valitseja Keskkonnaamet omalt poolt kinnitanud raied aladele, mille väärtusi nad seiretega tõsikindlalt kinnitada ei suuda. Ehk kas võiks raiesse määatud aladel olla mõni kotkpesa või must-toonekurele sobilik pesapuu, pole teada. Väheldasemast elust kõnelemata. Ja seda siis ka selles Mardu taguses, kunagi ekslikult sihtkaitsevööndist välja jäänud metsatükis kui ka suurtes Karuskose lammimetsades, kus laulupeo ühendkoori jagu eestlasi on käinud Soomaa viiendat aastaaega uudistamas.

Puuduseid tuleb ikka ette ja eksimine on inimlik. Kuid keskkonnahalduse ja looduskaitse süsteemi usaldusväärsuses ei ole mina tänaste tegevuste valguses enam kindel.

Eestlased peavad ennast metsarahvaks. Ilmselt me seda võrreldes muu moodsa maailma rahvastega ka oleme. Aga ühel põlisel metsaliigil lendoraval oleme me lasknud selle kõige juures enda kõrval ometi praktiliselt välja surra.

Ürgmetsa olla jumal loonud selleks, et üksi olla. Ürgmetsi ei ole meil eestis enama ammu. Ka vanade fragmentselt paiknevate loodusmetsatükkide pindala on kiiresti kahanemas ja mulle näib, et selle tee lõpus kumab ka inimestele liigina võimalus üksi olla.

——-

Mõned faktid: 

Eestis kasvab mets u 2,3 mln hektaril, millest majandatavaid metsi on u 70% ehk 1,5 mln hektarit. Kolmandik Eesti metsadest on erinevate kaitserežiimidega metsad.

Eestimaa Looduse Fondi andmetele tuginedes peaks metsamaast range kaitse all olema kaitse all vähemalt 10 % ja seejuures peab olema esindatud piisavalt ka palu-, laane- ja soovikumetsi - range kaitse all on meil praegu küll 9,8 %, ent kasvukohatüüpide vajak on siiani likvideerimata. Viimast puudujääki pole kirjas üheski seaduses, mis riiki kohustaks - kõigest metsanduse arengukavas ja asi on planeeritud ajada korda aastaks 2020.

2007. aasta SMI andmetel on Eestis 2,3% ehk 51 700 ha metsamaast kaetud loodusmetsadega, neist 36,4% ehk 18 800 ha asub kaitse ja hoiualadel.

Eesti metsades elab ligi 16 000–20 000 hulkrakset liiki. Neist on usaldatavalt dokumenteeritud vaid 50–60%.

Euroopa Regionaalarengu Fondi toel erinevate rikutud elupaikade taastamiseks kulunud raha Soomaa rahvuspargis 2010 – 2013:

Soomaa rahvuspargis Kuresoo raba kaguosas asuva rikutud rabaala taastamine 161 323.71 EUR

Soomaa maastike taastamine                                                                                  60 455.28 EUR
                                                                                                                                    ———————

                                                                                                                       kokku: 221 778.91 EUR