Mardu vana aida uus kuub. Ideest eskiisi ja tööprojektini
Hooned maastikul on osa mälust, mis elab väljapool inimese keha ja närvisüsteemi. Hooned on reflektoriks kohamälu ajateljel olnu ja oleva vahel. Neist saavad visuaalsed maamärgid ja visiitkaardid, mille kaudu inimesed erinevaid piirkondi, riike ja kultuure eristatavad – Normandia basaltkatused, Saarema tuulikud ja Muhu kiviaiad või vooreseljandikel kaarduvad pikkhooned ja rehemajad Eestis. Seda kõike muidugi juhul, kui hoone ja ümbritsev on kutsuv, originaalne ja vahetu. Samavõrra võivad hooned muutuda meenutuseks millestki morbiidsest, igavast, tehislikust ja painavast – varemeid, "vabaõhumuuseume", teemaparke ja eristamatult armsaid ent sisutühje rootsipunaseid maju on Põhjalas ja Eestis taolise äraspidise kaemuse tekkeks samavõrra piisavalt.
Hoonete hoidmine osana väljakujunenud kultuuripildist ja maastikust on sestap väljakutse nii omanikule kui ühiskonnale tervikuna – meis kõigis elab mugav väikekodanlane, kes soovib mingi piirini säilitada tuttava, korrastatud ja kõneka keskkonna enese ümber. Kuid kas ja kuidas täita väärikaid hooneid ajas kiiresti muutuvate oludega nii, et säiliks koha tõeline paleus ja loendamatute katuste paikamisele ei peaks tühjalt ja projektipõhiselt peale maksma on iseasi.
Hoonete hoidmine osana väljakujunenud kultuuripildist ja maastikust on sestap väljakutse nii omanikule kui ühiskonnale tervikuna – meis kõigis elab mugav väikekodanlane, kes soovib mingi piirini säilitada tuttava, korrastatud ja kõneka keskkonna enese ümber. Kuid kas ja kuidas täita väärikaid hooneid ajas kiiresti muutuvate oludega nii, et säiliks koha tõeline paleus ja loendamatute katuste paikamisele ei peaks tühjalt ja projektipõhiselt peale maksma on iseasi.
Aeg ei ole Soomaa ega Eesti ajaloolisele ehitatud ruumile tervikuna olnud ülemäära armuline. Inimese ja looduse koosmõjul oleme me kaotanud suure hulga traditsioonilisest ehitatud keskkonnast sõltumata selle paiknemisest linnas või maal. On paratamatu, et mida kaugemale me liigume tänastest keskustest, seda armutum ja hambutum on pilt, mis meile vastu vaatab. Varemed, hüljatud ja võsastuvad elu- ja tööstushooned on täna Eesti maastiku lahutamatu osa.
Mardu avatud stuudio on oma asukohas planeeritud toimima tihedalt käsikäes Viljandi ja Olustvere hästisisustatud töökodadega, andes tulevikus kunstnikele ja disaineritele ühelt poolt võimaluse distantseeruda loometööks looduse rüppe ning teisalt ideid ka hästisisustatud töökodades vajadusel kiirelt materjali viia. Lisaks mahuvad meie katuse alla ka kõik teised loomevaldkondade esindajad – muusikud, heliloojad, kirjanikud või ka skulptorid. Uksed on koostööks valla ka teiste valdkondade esindajatele.
Sisult on olemasoleva hoone raames kujunenud ruumiplaan, mis säiltab aidahoone iseloomu ja materjalid, tuues siia lisaks vajalikud tingimused ehte-, tekstiili- ja maketitöökodadele ning aasta läbi avatud kunstigaleriile ja hooajakohvikule "Magda".
Vaheseintega eraldatud aidaruumidest tulevikus viieks töökojaks ja talli asemele avalikus kasutuses olevaks galeriiks jagunev hoone ulatub läbi kahe korruse, võimaldades resideeruvatele kunstnikele ka kohapeal lihtsaid elamistingimusi köögi ja magamisruumidega. Galerii ja selle kohal paiknev ühisruum aga võimaldavad korraldada väikesemahulisi kursuseid ja "mõttekodasid". Vajadusel ei saada me tulevikus ukselt tagasi ka hiljapeale jäänud teelisi.
Esimesed joonised Mardu aida rekonstrueerimiseks said tehtud 2009-2010 aastal. Sealt edasi on projekt ja stuudio vajadused elanud oma elu meie peades ja sõprade kommentaarides. Koos sellega on esmane plaan ka realsitlikuma sisu saanud, balansseerides romantiliste ulmade ja ülalpidamiskuludest tuleneva tõe vahel. Aidana rajatud hoonesse aastaläbi mugavat töötegu ja mõistlikku majandamist võimaldavaid ruume rajada on väljakutse, mis nõuab rohkem kui ühe inimese pingutusi. Nii on tänaseks näiteks elektri- ja küttesüsteemide osas jõutud optimaalseima ehk päikeseenergia juurde vastukaaluks varasemale puuküttele.
Mardu aida rekonsrueerimise tööprojekt saab Elumaja meeskonna abil selle sügisega kaante vahele. Ees ootab veel õueala planeering ja muud väiksemad detailid kuid suurem ettevalmistustöö ühe väärika aidahoone uuele elule äratamiseks on sellega tehtud.
Tõsi viimane ja kaelamurdvaim pingutus seisab veel ees – leida rahalised vahendid, et senised programmid ei kestaks vaid läbi suvekuude ja vanale hoonele peas ja paberil sirgeldatud elu ka reaalselt sisse saaks. Igav sestap juba ei hakka. Aga selle kõige juures ütleb kõhutunne siiani, et Soomaa ja Eesti tervikuna vajavad seda vaikset nurgakest, et siin peituvatest väärtustest veenval moel maailmale kõnelda.
Hoonetele algselt pandud funktsiooni on raske asendada, mida kaugemale me linnadest kui majanduse epitsentritest liigume. Ühiti on paras peavalu vanadele hoonetele sellise sisu ja kasutuse leidmine, mis toidaks hoidjaid, ilma et kogu kremplile peaks lõputult projekthaaval peale maksma.
Mardu ait kõnetab oma mahu ja olemusega talu hoovile astujaid esimesest hetkest. Endisaegne imposantne majandushoone kõneleb talu kunagisest jõukusest ja erinevad ehitusetapid vahemikus 1860 - 1930 annavad sissevaate Eesti taluarhitektuuri kujunemisest ja muutustest. Traditsioonilise talupidamise lõppedes on aida olemus lao ja suvise magamiskohana kadunud, kuid uhke hoone väärib säilitamist emotsionaalsetel kui praktilistel kaalutlustel – Mardu ait on üks väheseid hooneid, mis Soomaa igavate maanteede ääres siin varem paiknenud taludest ja küladest veel säilinud.
Mõte siia pärapõrgusse avatud stuudio ja loomemajanduse mikroinkubaator luua on sestap saatnud selle vana talukoha võsast väljaraiumist algusest peale. Vaadates kultuuri- ja äriilmas toimuvat ei tundu selline rakendus nii eraldatud kohas paiknevale talule ja ühele vähestest Soomaal säilinud hoonetest mitte just kõige halvema tulevikuväljavaatena. Loovüksused, kunstnike ja disainerite tööpaigad loovad oreooli, mis kõnetab ja kasvatab koha väärtust paljude inimeste silmis ja on sellevõrra ka külastamise väärilised. Oma plaaniga loome Soomaale aasta läbi avatud külastuskohaga puhvri ilmast sõltuvate loodusturismiteenuste ringist väljapoole.
Loodusturism, metsamajandus ja riigiametid ei pea olema ainukeseks viisiks selles maanurgas elatist teenida ja inimestele kogemuslikke elamusi pakkuda. Võimalusi on teisigi. Tavapäraseid turismitalusid on ümbruskonnas piisavalt ning Soomaa väärib lisaks oma looduse eksponeerimisele veel midagi – inimesi ja väljundeid, mis suudaks siinset keskkonda inspiratsiooniallikana rakendades viia Soomaa ja Eesti loo igasse maailma nurka oma loomingu varal.
Mardu avatud stuudio on oma asukohas planeeritud toimima tihedalt käsikäes Viljandi ja Olustvere hästisisustatud töökodadega, andes tulevikus kunstnikele ja disaineritele ühelt poolt võimaluse distantseeruda loometööks looduse rüppe ning teisalt ideid ka hästisisustatud töökodades vajadusel kiirelt materjali viia. Lisaks mahuvad meie katuse alla ka kõik teised loomevaldkondade esindajad – muusikud, heliloojad, kirjanikud või ka skulptorid. Uksed on koostööks valla ka teiste valdkondade esindajatele.
Sisult on olemasoleva hoone raames kujunenud ruumiplaan, mis säiltab aidahoone iseloomu ja materjalid, tuues siia lisaks vajalikud tingimused ehte-, tekstiili- ja maketitöökodadele ning aasta läbi avatud kunstigaleriile ja hooajakohvikule "Magda".
Vaheseintega eraldatud aidaruumidest tulevikus viieks töökojaks ja talli asemele avalikus kasutuses olevaks galeriiks jagunev hoone ulatub läbi kahe korruse, võimaldades resideeruvatele kunstnikele ka kohapeal lihtsaid elamistingimusi köögi ja magamisruumidega. Galerii ja selle kohal paiknev ühisruum aga võimaldavad korraldada väikesemahulisi kursuseid ja "mõttekodasid". Vajadusel ei saada me tulevikus ukselt tagasi ka hiljapeale jäänud teelisi.
Esimesed joonised Mardu aida rekonstrueerimiseks said tehtud 2009-2010 aastal. Sealt edasi on projekt ja stuudio vajadused elanud oma elu meie peades ja sõprade kommentaarides. Koos sellega on esmane plaan ka realsitlikuma sisu saanud, balansseerides romantiliste ulmade ja ülalpidamiskuludest tuleneva tõe vahel. Aidana rajatud hoonesse aastaläbi mugavat töötegu ja mõistlikku majandamist võimaldavaid ruume rajada on väljakutse, mis nõuab rohkem kui ühe inimese pingutusi. Nii on tänaseks näiteks elektri- ja küttesüsteemide osas jõutud optimaalseima ehk päikeseenergia juurde vastukaaluks varasemale puuküttele.
Mardu aida rekonsrueerimise tööprojekt saab Elumaja meeskonna abil selle sügisega kaante vahele. Ees ootab veel õueala planeering ja muud väiksemad detailid kuid suurem ettevalmistustöö ühe väärika aidahoone uuele elule äratamiseks on sellega tehtud.
Tõsi viimane ja kaelamurdvaim pingutus seisab veel ees – leida rahalised vahendid, et senised programmid ei kestaks vaid läbi suvekuude ja vanale hoonele peas ja paberil sirgeldatud elu ka reaalselt sisse saaks. Igav sestap juba ei hakka. Aga selle kõige juures ütleb kõhutunne siiani, et Soomaa ja Eesti tervikuna vajavad seda vaikset nurgakest, et siin peituvatest väärtustest veenval moel maailmale kõnelda.
Lisa kommentaar