neljajalgsed naabrid - sõrad ja sarved
Naabritega on Mardul häst, ent võttis omajagu aega, et nende kohaloluga lõplikult harjuda. Enamuse naabritest ja võiks öelda et isegi majakaaslastest moodustasid esimestel aastatel erinevad pisikiskjad ja närilised. Vahelagedel madistasid nirgid, ning vundamendiaugust sattus aegajalt kööki tuhkr kui rukkirääk. 2008 a. suvine Tartu Ülikooli selgroogsete praktika näitas, et
Mardul sagedamini esinevaks näriliseliigiks on leethiir. Suurematest elukatest võiks mainida esmati metssiga, metskitse, ja põtru.
Kuna maja ümbritseb valdavalt pool-looduslikud rohumaad, Mardu oja
luhad ja võsastunud talupõllud, siis on seal piisavalt varjevõimalusi
ja söögipoolist ka kõigile teistele siitkandi sulelistele ja neljajalgsetele. Aga kus suuri sõralisi, seal leidub alati ka neile jahti pidavaid kahe, kui neljajalgseid tegelasi.
Metssiga kohtas Mardul kümnekonna aasta eest veel üsna tihti ja siis tavatsesid nad inimese ära olles lausa majahoovis ja viljapuuaias toimetada, kuid sellest on nad ajapikku loobunud - kolides metsa ja kaugematele luhaservadele. On see tingitud üldisest pelglikkusest või vanavanaisalt õpitud peletamiseviisist, pole teada. Igatahes ei ole neist arvukatest ja tihti ka tüütutest elukatest majaümbruses viimasel ajal suurt kurja olnud. Varasemate aastate laastamistööd, mis majaümbruse parajaks kuumaastikuks muutis, pole korratud. Kõige suurem mure metssea arvukusest tulenevalt oli varemalt seotud maas pesitsevate lindude pesade, käpaliste ja siberi võhumõõga kasvukohtadega - metssead nimelt armastavad linnumune, kui taimede juuri toiduks tarvitada. Nii on Mardu luhtadel ja põndakutel paarist varem võhumõõga, kui käpaliste arvukast kasvukohast saanud paras pinnas kartulimaale, kuid kahjuks ilma "käppade" ja võhumõõgata. Tõsi - viimastel aastatel on sigade arvukus kõvasti kahanenud. Siin mängib rolli rahvuspargi alal talvise lisasöötmise lõpetamine ning kõikjal leviv seakatk. Päris kadunud see loom maastikult siiski ei ole ning tema tegevusjälgi kohtab läbi aasta rabaservades, kui niiduveerel.
Looduse vingerpusside tõttu kõigub oluliselt ka metskitse arvukus. Viimase paari aasta talvised üleujutused ning sellele järgnevad külmunud jääväljad Soomaa luhtadel on kitsedest teinud harvema külalise kui varem. Rohkem, kui rahvuspargi südames, leidub neid loomi Riisa kandis, kus üleujutused jätavad põllud puutumata ja toidupoolist on rohkelt aasta läbi. Mardu ümbruses on liikvel vaid paar sokku ja neli-viis emast kitse, kelle vasikad on sigade arvukuse langedes läinud siiski vististi huntide toidulauale. Vähemasti nii näib, sest läbi paari aasta ei ole loomade arvukus meie lähiõmbruses kasvanud.
Põdrale näikse Mardu luhtadel samuti meeldivat - ühest küljest on siin ilmselt piisavalt varjevõimalusi, ja teisalt pakuvad võsastuvad luhad pajupõõsaste näol aastaringset toidupoolist. Suurte luhtade taastamise käigus on vahest isegi kahju nudida maha põdra poolt kenasti kujundatud ümaraid pajupõõsaid. Muidu vaikne ja pelgliku looma kohalolust saab hea ülevaate lumiste talvedega, kui ristipõiki läbitammutud niitudel võib jälgipidi käies leida loomade tegevusjälgi ja söögikohti. 2009-2010 aasta suure külma ja lumise talvega pressisid loomad lausa majahoovi - magamisjälgi leidis nii paju, kui sõstrapõõsaste vahelt. Hiljem sai selgeks et selle olid ilmselt tinginud hundid, kelle piiramisring ja jäljerida jooksis põlluäärt ja metsaserva pidi majast vaid sajakonna meetri kaugusel. Majataga metsas võib põtru aga kohata tormist murtud haabade lähedal, kus nad puu koorega maiustamas käivad. Ühe murtud puuhiiglase valgeks koorimiseks läheb neil kahe-kolmekesi vaid paar ööpäeva.
Neljajalgsed naabrid vol 2 - kihvad ja küüned >>>
Lisa kommentaar