VIDEVIK ja mis sellest leida on

Vanimaid eesti-saksa sõnaraamatuid on Salomo Heinrich Vestringi käsikirjaline Lexicon Esthonico Germanicum, kokku pandud umbes 1720—1730, mis jõudis Eesti Kirjandusmuuseumi algatusel trükki alles 1998. a. Sealt võime lugeda: widdo wallo /- -/ Ohto Widdusse Aegus, s.o. viduvalgus 'videvik', õhtu viduse aegu. Eeldustekohaselt on videvik (vidus, viderik) tuttav ka Wiedemannil, samuti esitab ta oma sõnaraamatus ka väljendi videvikku e. vidust pidama, mis tähendab õhtuvidevikus puhkama.

Murdeti on videvik tuntud väga laial alal — saartel ja Virust Karula ning Põlvani; vidust pidama, vidusele minema (naabriperesse) on kirja pandud saartelt ja Läänemaalt. Saareste suurest mõistelisest sõnaraamatust leiame videvikku pidama, videvikul käima. Ta toob ka pisut pikema seletuse: videvikku (e. vidust, vidupit) pidama tähendab enne tule süütamist lühikest puhkust pidama. Sedasama tähendab ka võrumaine hämarikku häbenema. Urvastest pärit kirjaniku Peeter Lindsaare mälestusteraamatust “Koduküla” (Lund, 1954) leiame selgituse, et ammuaegse kombe kohaselt lõpetati neljapäeva õhtuti päevavalguse kustudes töö ja istuti siis tares hämarikku häbenema. A. Rauna etümoloogilise teatmiku (1982) andmeil pole sõnadel videvik ja vidu eeltoodud tähenduses vasteid lähisugulaskeeltes.

Lisame siia Ants Viirese koostatud Eesti rahvakultuuri leksikonist (1995) märksõna videvikupidamine. See on: “Mõnetunnine puhkus õhtul pärast loomade talitamist kuni valguse süütamiseni. Videvikku hakati pidama sügisel pärast välitööde lõppu. Selleks kogunes pere 1—3 korda nädalas, eriti neljapäeva õhtuti. Aega veedeti jutustades ja mõistatades. Vana uskumuse järgi soodustas see loomade poegimist ja kasvu. Videvikupidamine kestis jõuludeni või loomade poegimisaja alguseni, pärast seda oli jutustamine ja mõistatamine keelatud. Videvikupidamine ilma jutustamiskombeta oli kogu Eestis tuntud 20. saj. keskpaigani, millal maal seati sisse elektrivalgustus.”
- - -
Nende ridade kirjapanija mäletab veel vidusepidamise tava oma kauges lapsepõlves. Need olid tõesti meeldejäävad tunnid vana talu endise rehetoa hämaruses. Ja need meenutused pole mitte mingid juhuslikud nostalgiavälgatused. Neis õhtutundides oli midagi omalaadset, võib-olla midagi nimetut. Räägiti muistelugusid, aga ka tõestisündinut — oma elujuhtumusi, räägiti headest ja halbadest inimestest, siin lauldi vaikselt, siin sai laps olla ema või vanaema soojas süles, siin oli sõnadega kirjeldamatut koduhõngust. Kui professor Ülo Vooglaid äsja TV-s väga murelikult rääkis sellest, et praegu on meil kadumas ka perekond kui selline, siis tulid mulle tahtmatult meelde need lapseea vidusetunnid... Videvikutunnid ei olnud talveunes tukkumiseks. Need olid oma hingesoojusega vastukaaluks süngele talvele, surutisele, neis oli valmistumist kevadisele ärkamisele, uue ja parema sünnile.

No muidugi, aeg on sootumaks teine. Vidusetunde sisustab nüüd enamasti televiisor. Kas hästi või halvasti, see on omaette teema... Aga kui tuba on elektrist valge, siis elab ka trükisõna. Arvan, et Videviku-nimeline leht ei tähenda ainult eluvidevikku, vaid just seda, mis selle sõnaga on ürgselt seotud — oma kodu soojust ja kindlust. Aga see on tuleviku pant. Kogu rahvale.

JUHAN PEEGEL,

31.03 2000. "VIDEVIK ja mis sellest leida on." Videvik. 13/470.